Lõpumärgi kujundus võib olla kooli sümbol, müts võib olla kooli sümbol (ja oli seda rohkem, kui nüüdisõppur aimab), vanaaegne tundi helistamise kell võib olla kooli sümbol ja komme võib samuti ollakooli sümbol. Suurim ja tugevaim sümbolkomme oli Pudi rida. Kui Pudi rida tänapäeval harrastada, siis soovitan seda teha puhtas klassikalises stiilis. On mehi, kes oskavad seda veel õpetada ja seletada, mis põhjusel selle rivivormi elemendid just niisugused on: miks mees mehe järel, miks käed seljal, miks tõsise näoga, miks ka selles rivis ei ole sünnis rääkida ja mis on sel kõigel pistmist füüsikaga. Jah, miks peab kõiki nurki sammudega järele joonistama, seda on juba raskem seletada, kuid võtke Pudi realt see reegel ja rida muutub hane reaks, mil Reaali vaimuga enam tegemist ei ole. Üks võimalikke seletusi peitub hümnis: 
Ja meelsasti alati näeme,
kus asjade lõbusam külg,
ning surmtõsiste nägudega sammudes nalja saada respective visata - selle kombinatsiooni võis kõrva sosistad vaim ise. Kirbevõitu ja ühtlasi hästi naljakat reaali nalja ma ei oska lähemalt iseloomustada, seda peab omal nahal tundnud olema. 
Nii on siis Pudi rida õpetaja Paul Ederbergi ehk Pudi ja Reaali vaimu ühislooming.

Kui mitte lausa kombed, siis mõnedki õppureist lähtuvad sündmused jätsid mulje kui mingist õhus hõljuvast vastandite ühtsusest härrasrahvas olemise alal. Mitte et Reaalkool oleks olnud mingi rikaste papade poegadele orienteeritud õppeasutus. Seda mitte, ta oli tavaline linna alla käiv kool. Aga õpetajad ja koolivõim olid siiski üks härraste kihtkond ja õppurid olid teine selline, kes vahelduva eduga püüdis end esimestega rinnu asetada. Paraku tunneb siinkirjutaja tolle liini tippsündmust ainult kuulu järgi. See oli õpilaspromenaadi avamine kooli kõrval, kui Bar Jakoba (haridusminister Jaaksoni) ametkond oli õpilastele keelustanud harjutamise ja virutamise, so vastavanimelistel vanalinnatänavatel edasi-tagasikäimise. Kui püüda mõlema härraskonna vastandusele ja ühtsusele seletust leida, siis ei tohi unustada, et tollal käidi koolis kuni kahekümnenda eluaastani. Seda küll mõistagi kõikides koolides. Aga omade silmadega maailma nägemiseks ja maailma omamoodi seletamiseks olid sellega ikka võimalused antud. Samuti õpilasvempudeks, mis muilgi parimail hetkil küündisid üliõpilasvempude tasemele.

Komme on juba seegi, et Reaal(-) kirjutatakse kahesilbilisena (käändub nagu moraal), aga loetakse ühesilbilisena: Real (käändub nagu Raul). Kes ei usu, kuulatagu jällegi hümni, mille rütm dikteerib häälduse. Kahel korral nõuab viis, et Reaal(-)lauldaks ühesilbilisena, kolmandal korral jätab ta lauljate valida, kas värss "kuid Reaali vaim iial ei kao" laulda üheveerandilise või kaheksandikulise eeltaktiga.
Kommete püsivus tingis ka nähtuse, et nimetused klassijuhataja ja eriti veel klassivanem ei tõrjunud vanu skolaarseid termineid päris välja. Jätan nood vanad sõnad nüüdispõlvele mõistatada.

Üks tõsise näo kombeid oli kirikulaulu "Oh vaga Jumal, kes Kõik annid meile annad" laulmine hommikupalvustel suure ja sügava fermaadiga kes-sõna s-häälikul, nii et sõna meenutas spordipoiss Kessi nime. Kõik klassid, kes saalis ühekaupa kolonnides seisid, laulsid alati nii, tundsid nad siis Kessi või mitte. Keegi ei naernud. Keegi ei tõrelenud. Keegi (st Kaarli õpetaja Stockholm) ei hakanud seda laulu vältima.
Ja säherdune laulminegi, Pudi reast rääkimata, oli juba selle ühistundeavaldus, mida söandasin äsja nimetada keskmisest süvemaks. Igal korralikul koolil on oma ühistunne, aga kui Reaali omast eraldi või eriti rääkida, siis on selleks põhjust ometi. Ja seda juba Tallinna koolide taustalgi. Televisioonisaadetes 1989/90, kus vanu Tallinna gümnaasiume ühe- ja kahekaupa tutvustati, toonitasid Westholmi omad, et nende kool kasvatas teadlikult indiviide. Ei tahaks väita, et see just paha idee oli, aga Reaalkoolis igatahes niisugust joont tunda ei olnud, ja eriti mitte ei olnud seda tunda õpilasseltskonnas. Ühistunne ja ühiskäitumine, ja nimelt patriootilisel üldtaustal, oli õppurkonna enda hoitud seadus. Paradoksaalsel kombel ei tekitanud see ei karjamentaliteeti ega kasvatanud mutrikesi. Vaadatagu Reaali nimestikke, ons seal isiksustest puudu? Ja ühiskäitumise kroonimata peakorraldajateks tundusid olevat teatavad eriti eredad individualiteedid. Minu ajal oli nende tuumik selles klassis, kes 1940. aasta kevadel lõpetas gümnaasiumiastme.
Suur on see, kes suudab minana olla väiksem kui meie.

Ühistunde ja -käitumise punkti alla sobiks ehk mahutada ka kaks tähtsat ühisharrastust. Ühes nüüdisaja näidendis teatab keegi olevus Aarne Üksküla suu läbi, et "mida riidem, seda inimesem". Samuti võiks tolleaegse Reaalkooli kohta ütelda, et "mida muusikam, seda reaalim" ja "mida spordim, seda reaalim". Orkestrid (mitmus!) ja koorid (pluural!) olid muusilise ühiskäitumise vorme, spordis aga ei tundunud üksiksaavutused nii tähtsana kui ühisvõtt TKSÜ võistlustel.

Kus järgitakse seadust "mida ühisem, seda inimesem", seal saavad erilised isikud kõigile omaseks ja tõstetakse mälestustes aujalale. Igal koolil on oma legendid ja kõikjal mäletatakse vahvaid juhtumeid õpetajatega. Kuid näiteks sellist sümbolkommetes ja käitumisvormides kinnistunud legendi nagu Paul Ederberg, kes muidu ju üsna tavalis-asjalik füüsikaõpetaja oli, annab teisalt otsida. Teine suur legend oli Ernst Särgava ehk Habe (omastav enamasti Habe), kes püsis selles koolis eesti keele õpetajana ja inspektorina18 õppeaastat (1919-1938), ehkki tal polnud kõrgharidust. Võimlemisõpetaja Voldemar Resev-Reseli (Härra, Resu) mainet kinnistas kestvaks üks õppurite minilitaania. Legendaarsus hakkas nakkama keskealisele ja nooremalegi õpetajatetoale ning see nakkus oli nähtavas korrelatsioonis õpetaja tarkuse, entusiasmi ja naljamõistmisega. Kui lugeja küsib, kes just, siis keeldun loetlemast: ei tema ega mina oskaks vaieldamatut valikut teha, ja üksnes faktitõendina nimetan nimepidi mitmest üht - Voldemar Toomingas, muusikajuht avaras mõttes. Muide üks nendest, keda nimetaksin järgmisena, õpetas muu hulgas samuti laule (näiteks Clementine´i-itku: "...but I kissed her little sister" ja need teised sõnad) ning asus hiljem eesti muusikas silmapaistvale kohale.

Üht hilisematest tavadest võrsunud arusaamist tahaks lõpuks tagasi tõrjuda. See on kujutelm, nagu olnuks tollane realist, kuita kord juba realist oli, raua-, õli- ja sädeinduktorilõhnaline tehnokraadihakatis. Või et Reaali vaim oleks masinahinge onupoeg. Kitsa haridusega ja oma silmaklappide vahel oma elu lõpuni veeretav inimene on hilisema, tuhande üheksasaja raskel aastal sisse murdnud aja ideaal. Tallinna II Gümnaasiumil, Tallinna II Progümnaasiumil (st neljal algkooliklassil rajaneval vaheastmekoolil) ja Tallinna II Reaalkoolil (st kuuel algkooliklassil rajaneval vaheastmekoolil, milliseid võis mujalgi luua) olid reaalaladega järgmised seosed: esiteks oli kool XIX sajandil asutatud reaalõplana (aga iseseisvusajal oli talka humanitaarharu), teiseks ei olnud matemaatika, füüsika ega keemia õpetaminekeelte ja ajaloo õpetusest nõrgem, kolmandaks oli saksa keel esimene võõrkeel (tehnikule ja keemikule tollal, ajaloolasele nüüdki eriti tähtis), neljandaks oli gümnaasiumiaste kavandatud viimase koolisüsteemi kohaselt reaalharuna, näiteks oli kavas tegelik keemiline analüüs. Kuid ei tundunud nüüdset õpetajate tippspordijahti reaalalaolümpiaadide võitudele (olgu mistahes konkreetses vormis) ega maetud õpilasi varakult kurnava ühekülgse hariduse hauakambrisse. Humanitaarpool oli reaalpoolega tasakaalus ja eriline koht oli sellel humanitarismil, milleni olid jõudnud õppurid ise. "Realisti" almanahh oli isetegeliku humanitaaria kandja ja tema parimate palade vaimsust koos kirbe huumoriga: 
Ka viimsele kerjusele agulihoovis
seda niisugust saatust ma ei sooviks.
On häbi seda, häbi seda vaadata on,
sest ta on ära seda, ära seda teinud on
annab praegugi veel imestada. Asi on nimelt selles, et värsid parodeerivad direktor Koljo kõnemaneeri ja kinnistavad sellegi legendiks; luular annab ehk andeks, kui peast tsiteerimisel on ebatäpsusi. Veel viimasest rängaringi eelsest numbrist: "Ja kui nüüd peaks pakutama ainult tehnilist haridust, ignoreerides täielikku (vähemalt küllaldast) humanitaarset alust, siis on see viga, mis ei peitu mitte tehnilise hariduse idees eneses. Humanitaarharidust ei saa kõrvaldada, sest ilma selleta kaob haridus üldse."

Humanitaarne vaim on see mis inimlik vaim. Põhiseadusaegne Reaali vaim hõljub koos muude inimlike vaimudega tänapäeva taashärrade üle.

Mustamäel, 1991
HENN SAARI